Kaarma kihelkonna värvidest inspireeritud kaltsuvaibamuster katab ajutist asfaltkatet ning toob linnaruumi killukese Saaremaa pärimuskultuuri.
Lahenduse autorid soovisid siduda ajutise asfaltkatte paremini ajaloolise Raekoja ja seda ümbritseva linnaruumiga. Inspiratsiooniks sai saarlastele tuttav kaltsuvaip, mis on läbi aegade olnud enamat kui lihtsalt tarbeese.
Kaltsuvaiba iga riba kannab oma lugu. Nii on ka meie ühine pärand saanud oma mustri eri põlvkondade tööst, teadmistest, kommetest ja mälestustest. See jutustab lugusid kodust, hoolimisest ning põlvest põlve edasi antud oskustest ja teadmistest.
Vaiba keskel paiknev munakividest Kuressaare nullpunkt on jäetud värvimata. Kujundlikult mõjub see parandatud vaibalapina, meenutades, et aeg jätab jälje kõigele. Iga põlvkond lisab pärandile oma kihi, uued tähendused ja uued lood. Kultuur elab edasi seni, kuni seda märgatakse, hoitakse ja edasi antakse.
Vaip, värv ja asfalt on ajutised. Nende lood ei ole. Pärand ei püsi värvis ega kivis. Pärand püsib inimestes.
Projekti autorid: Saaremaa vallavalitsuse arhitektid Piret Miller ja Kadi Berens.
Värvid ja töövahendid: Tikkurila.
Kuressaare Raekoja ette on laotatud vaip, mida ei saa kokku rullida ega kappi panna.
Seotud viited
