Millise teekonna läbib vesi enne tarbija kraanini jõudmist?
Kõigepealt liigub n-ö toorvesi ehk välja pumbatud põhjavesi Tõlli-Ansilt mööda 7- kilomeetrist torustikku Unimäe veetöötlusjaama, kus seda töödeldakse, eelkõige filtreeritakse liivafiltrite abil. Peale töötlust suunatakse vesi puhta vee reservuaaridesse, kust see pumbatakse edasi linnavõrku. Kuressaares on ligikaudu 150 kilomeetrit ühisveevärgi torustikku pluss veel arvestamata hulk kinnistusiseseid torustikke.
Millised on peamised etapid vee töötlemisel ja kvaliteedi tagamisel?
Põhjavee puhastamisel räägime üldjuhul raua ja mangaani väljasadestamisest, mida tehakse mehaaniliste filtritega. Unimäe veetöötlusjaamas läbib sisenev vesi UV-seadme ning liigub edasi liivafiltritesse, enne seda lisatakse vette aereerimiseks õhku, et tekitada väljafilteeritav raua ja mangaani sade. Vee kloreerimisvajadusel lisatakse kloori reservuaaridesse sisenevasse vette, mis annab piisava viibeaja ning kloorisisaldust kontrollitakse reservuaaridest väljuvas vees.
Millised on suurimad riskikohad joogivee teekonnal veetöötlusjaamast kodukraanini?
Täna on kujunemas üheks suuremaks riskikohaks joogivee puhul toorvee kvaliteet. Viimaste aastate kogemus näitab, et augustis-septembris jõuab suurte vihmadega Tõlli-Ansi veehaarde toitealalt puurkaevudesse mikrobioloogiline saaste. Võtame küll põhjavett mitmekümne meetri sügavuselt, aga põhjavesi on nii Tõlli-Ansi veehaarde toitealal kui ka suures osas Saaremaast kaitsmata. See tähendab, et nii keskkonnast kui ka maakasutusest tingitud mõjutused jõuavad lihtsamini puurkaevudesse ja seeläbi Unimäe veetöötlusjaama.
Mis võib joogivee kvaliteeti mõjutada pärast veetöötlusjaamast väljumist?
Kuna veevõrk on pikk, on ka seal riskid. Teinekord vajavad tähelepanu tupikud, kus vesi kauem seisab. Harvematel juhtudel võivad mõjutada ka veevõrgu avariid. Samuti võib tarbimiskoha veekvaliteeti oluliselt negatiivselt mõjutada ka tarbimiskoha veevõrgu ja süsteemi vahele pandud puhastusseadmed.
Miks jälgitakse coli-laadseid ja i E. coli baktereid ja mida nende leid veespetsialisti jaoks tähendab?
Tegemist on vee kvaliteedi vaates indikaatornäitajatega. Igas mikrobioloogia proovis määratakse lisaks coli-laadsetele ja E.coli’le ka soole enterokokke ja kolooniate arvu. Indikaatornäitajaid on veel ja lähtume määrusest „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ja analüüsimeetodid ning tarbijale teabe esitamise nõuded“. Veespetsialisti jaoks annab see indikatsiooni, et süsteemi on pääsenud väliskeskkonna mõjutus.
Veekvaliteedi mõttes on bakter ise probleem, aga tehniliselt vaadatuna on see eelkõige sümptom ja märk mingist muust probleemist süsteemis. Coli-laadsed bakterid on reeglina keskkonnabakterid ning nende leidumine vees ei põhjusta üldiselt inimese haigestumist, kuid indikaatornäitajana viitab nende leidumine vees välise keskkonna mõjutusele ja eelkõige torustiku loputamise vajadusele.
Miks pööratakse tähelepanu ka väga väikestele leidudele?
Kuressaare Veevärk on võtnud seisukoha, et teavitame leiu korral otsekohe tarbijaid, et anda inimestele võimalus reageerida ja võtta tarvitusele vajalikud ettevaatusabinõud, eriti laste ja riskirühmade puhul. Sellepärast oleme ka küsinud terviseametilt konkreetsed käitumisjuhised edaspidiseks.
Iga leid on veekvaliteedi mõttes kõrvalekalle normaalsusest, kuid ohufooni suhtes on numbrid siiski olulised. Samas tuleb vaadata laiemat pilti ja arvestada, et coli-laadsed ja E. coli bakterid on tegelikult kogu aeg igal pool meie ümber. Kuigi vee-ettevõttena reageerime igale kõrvalekaldele ja teavitame tarbijaid võimalikust ohust vastavalt reeglitele, on arvestades igapäevast bakterite osakaalu meie ümbritsevas keskkonnas sellised väikesed numbrid inimese tervisele üldjuhul ohutud.
Kui tihti ja kuidas võetakse veeproove joogivee kontrollimiseks?
Proovivõtuks on samuti ette nähtud kord, kuidas tagada proovivõtukoha ja proovi esinduslikkus ehk siis see, kuidas proovivõtja tagab vastavuse, et välised tegurid ei mõjuta kraanist võetavat veeproovi. Proove võtavad vastava koolituse läbinud atesteeritud proovivõtjad.
Võtame veeproove puurkaevudest, Unimäel sisenevast ja väljuvast veest ning lisaks on proovivõtukohad veevõrgu eri kohtades. Kuresaares on kokku 12 proovivõtukohta. Veevõrgu proovivõtukohad on enamasti vallale kuuluvates asutustes või suuremates erasektori tarbimiskohtades nii, et kogu veevõrk oleks kaetud. Proovivõtul on oluline hinnata just ühisveevärgi magistraalis olevat vett ja seetõttu on proovivõtukohtadeks valitud suurema tarbimisega kohad.
Kuressaares on kohustus võtta 12 veeproovi iga kahe nädala tagant, oleme jaganud proovivõtupunktid pooleks – võtame rutiinselt kuus proovi igal nädalal, et omada pidevat ülevaadet. Selliselt suudame kogu võrku proovitulemuste kaudu hinnata.
Kuidas on Kuressaare veevõrk üles ehitatud ja kuidas vesi selles liigub?
Kuressaares on suures osas ringvõrk, mis tagab, et vesi on pidevas liikumises sõltuvalt tarbimise intensiivsusest, mitte ei liigu mööda ühte pikka toru, mis hargneb järjest väiksemateks. Kuigi tegemist on ringvõrguga, on süsteemis siiski harusid või piirkondi, kus tarbimisaktiivsus on madalam ja vesi seisab torustikes kauem. Kui vesi liigub aeglaselt, on ka veevahetus torustikus aeglasem. Pikaajalise seismise korral on vesi soojematel kuudel mikroobidele soodsam keskkond.
Miks võib ühes piirkonnas olla vee kvaliteedinäitaja korras, aga teises mitte?
Just seetõttu, et vesi liigub aeglasemalt, on ka veevahetus torustikus kohati aeglasem. Ja siin tuleb meeles pidada ka võimalikke probleeme kinnistusiseste torustike ja puhastusseadmetega, mis võivad põhjustada kohati probleeme ka magistraalis.
Mida tähendab veevõrgu mõiste „trassi ots“?
Tegemist ongi väikese tarbimisega trassi kohtadega, kus ei ole ringvoolu ehk on tupik. Vesi liigub ainult ühes suunas ja mida väiksem on veetarbimine, seda kauem vesi selles tupikotsa torus seisab.
Kuressaare vaatest on sellised otsad Upa, Kummeli (Kudjape), Laheküla, Sikassaare, Tuulte-Roos ja ka Staadioni piirkond.
Kas võrgu kaugemad piirkonnad vajavad suuremat tähelepanu?
Mitte oluliselt. Senise praktika jooksul on iga suvi olnud mõned korrad, kus tupikotsad vajavad lisatähelepanu. Ja see on ka piirdunud tavalise loputamisega ehk magistraalvee läbilaskmisega tupikotsast.
Kas suuremad riskid on seotud tugevate vihmade, pinnasevee, torustike seisukorra, remonttööde või mõne muu teguriga?
Seda on keeruline eristada, täna ütleks pigem, et suuremaks lähteriskiks on toorvee ja põhjavee muutused, mida võimendavad ilmastikuolud. Torustike remont ja ehitustööd on reeglina kontrollitumad ning riske on võimalik ennetada või teadlikult maandada.
Reeglina on joogivee saastumine seotud looduslike olude ja põhjavee saastumisega – kas keskkonnabakterite tulemusel või maakasutusest tulenevatest põhjustest või korrektselt mittefunktsioneerivatest lokaalsetest reoveesüsteemidest.
Selgub, et tugevatel vihmadel on järjest suurem roll veekvaliteedis. Arvestades, et suures osas Saaremaast on põhjavesi kaitsmata, siis suurte sadude korral jõuab saastumine kiiremini põhjavette ja seeläbi puurkaevudesse. Siin mõjutab nii lihtsalt keskkond kui ka maakasutus ja lokaalsed reoveesüsteemid.
Kas vananev torustik suurendab riske?
Vananev torustik suurendab lekete ja avariide riske. Kui reeglina sellised avariid ei oma mõju veekvaliteedile, siis teatud tingimustel on riskid suuremad (vee liikumise dünaamika muutused, rõhumuutused jne).
Millised riskid on vee-ettevõtte jaoks kõige keerulisemad ennetada?
Looduslike teguritega hakkamasaamine ja täielik riskide maandamine on väga keeruline ja see nõuab nii kohaliku omavalitsuse, riigi kui ka maaomanike ja kasutajate ühist pingutust.
Mis vahe on ettevaatusabinõul ja olukorral, mida vee-ettevõte peab juba tõsiseks ohumärgiks?
Ettevaatusabinõu – näiteks keetmissoovitus väikese leiu korral – on ennetav meede riskirühmade kaitseks, mida rakendatakse kohe, kui seire annab märku kasvõi väikesest normi ületusest. Tõsine oht on kinnitatud laiaulatuslik reostus, mis kujutab otsest ja tegelikku ohtu tarbijate tervisele ja selle on ka kinnitanud terviseamet, millega on leidude korral pidev suhtlus.
Milline avalikkuses levinud arusaam vee-ettevõtte tööst ei vasta tegelikkusele?
Vee-ettevõtetega seotud eksiarvamusi on palju, konkreetselt selle teemaga haakuvalt levivad enamasti arvamused, et vee-ettevõtted ei tee midagi, hoiavad infot kinni ja tegutsevad alles siis, kui tarbijad kurdavad. Tegelikkus on vastupidi.
Tasub meeles pidada, et kraanivesi on ehk üks rangemalt kontrollitud ja testitud toiduaineid üldse. Kui kõrvalekalle leitakse, on see pigem märk sellest, et seiresüsteem töötab, mitte sellest, et midagi on kahe silma vahele jäetud.
Iga mikrobioloogiline proov nõuab laboris kultiveerimisaega: coli-laadsete ja E. coli tuvastamine võtab 18–24 tundi, mis tähendab, et me opereerime alati veevõrku minevikus. Kohe, kui laborist tuleb info kõrvalekaldest, käivitab vee-ettevõte reageerimisahela: suheldakse terviseametiga, võetakse kordusproovid, alustatakse sihipäraseid läbipesusid ja/või alustatakse veevõrgu kloreerimisega. Kuna tegemist on väga suure taristuga, võtab süsteemi stabiliseerimine alati oma aja.
Lisaks on viimase 5–10 aasta jooksul on pilt veemaailmas paljuski muutunud. Kui aastakümneid püsisid põhjaveepuhastuse tehnoloogilised lahendused suures plaanis muutumatud ja piisas traditsioonilistest liivafiltritest, siis täna pole asi enam nii lihtne. Kliimamuutused, muutuv keskkonnamõju ja toorvee suurem haavatavus tähendavad, et vee-ettevõtted peavad pidevalt kohanema ja võtma kasutusele uusi meetmeid.
Sealjuures on moodsad laboriuuringud ja analüüsimeetodid muutunud varasemast täpsemaks. Nüüd suudetakse tuvastada bakterite olemasolu ja mikrokoguseid palju suurema täpsusega kui aastate eest. See tähendab, et üles leitakse paljud pisemadki kõrvalekalded, mis varem oleksid jäänud märkamata.
Selles muutuvas keskkonnas peavad vee-ettevõtted ajaga kaasas käima ja leidma ning välja töötama pidevalt uusi veeohutuse meetmeid. Hea näide on kloreerimine: tänaseni on palju piirkondi, kus inimesed on harjunud saama täiesti kloreerimata põhjavett ja muutuvad pahaseks, kui kvaliteedi tagamiseks tuleb ajutiselt või püsivalt lisada vette klooriühendeid. Tarbijate jaoks indikeerib kloori lõhn või maitse ekslikult, et vee-ettevõte pole oma ülesannetega hakkama saanud. Tegelikult on see teadlik, ohutu ja vajalik meede, kuidas riske maandada ja vee kvaliteeti tagada.
Kas viimaste aastate juhtumid on välja toonud mõne nõrga koha veevõrgus või seiresüsteemis?
Jah, täna on selgelt toonud nõrga kohana välja põhjavee haavatavuse Saaremaa kaitsmata põhjaveega aladel. Intensiivsed vihmasajud toovad kaasa hooajalisi mikrobioloogilisi riske. Samas ei too see esile seiresüsteemi nõrkust, pigem vastupidi – pidev seire aitab meil kõrvalekaldeid tuvastada ja operatiivselt nendele reageerida.
Milliseid arenguid on joogivee kvaliteedi jälgimisel viimastel aastatel tehtud?
Mikrobioloogilistes uuringutes on võetud kasutusele Colilert-meetod, mis on täpsem kui varasem Petri tassi meetod ning suudab tabada bakterite olemasolu kontsentratsioonides, mis varem võisid märkamatuks jääda.
Millised investeeringud aitavad kõige rohkem riske vähendada?
Investeerima peab nii veehaarde ja selle toiteala kaitsemeetmetesse; veetöötlusjaama tehnoloogia uuendamisse (sh täiendavad UV- ja desinfitseerimisastmed) ja vananevate torustike etapiviisilisse rekonstrueerimisse.
Mis on suurim väljakutse, et tagada tarbijale usaldusväärne joogivesi ka tulevikus?
Suurim mure on tasakaalu leidmine kliimamuutuste, looduslike riskide ja muutuvate keskkonnatingimuste/nõuete ning taristu järjepideva investeeringuvajaduste ja rahastamise vahel. Samuti tuleb tõsta avalikkuse teadlikkust, et mõistetaks ettevõtte samme veekvaliteedi tagamisel üha nõudlikumas keskkonnas.
Kas Kuressaare joogivee kvaliteedi probleemid erinevad kuidagi mandri linnade omadest?
Eesti põhjavee iseloom on eri piirkondades veidi erinev, kuid tehnoloogilises vaates on veesektori mured samad. Saaremaa oma kaitsmata põhjaveega on paratamatult haavatavam. Kui meie puurkaevud on 50 meetri sügavused, siis mujal Eestis on piirkonniti vettandvad kihid sügavamal ja puurkaevude sügavus ulatub 100–200 meetrini või isegi sügavamale ning on seetõttu geoloogiliselt juba rohkem kaitstud.
Lammutame sel aastal kaks amortiseerunud puurkaevu, mille manteldus on 8 meetrit ja rajame asemele ühe uue 18-meetrise manteldusega puurkaevu. Sellega jääb veehaardesse kolm puurkaevu, mille manteldus on vähemalt 15 meetrit varasema 8 asemel. Sellega võtame põhjavett sügavamalt ehk teoorias oleme minimeerinud veehaardes võimalikku lokaalset saastumise riski ja pinnavee sissevoolu. Viimane olukord aga näitab, et saastumine tuleb kaugemalt veehaarde toitealalt, mitte puurkaevude enda juurest.
Saarlased on uhked oma puhtalõhnalise ja -maitselise vee üle. Kas nüüd peame leppima, et ka meil peab jooma kloori-lõhnalist vett? Kas kloreerimine on ainus võimalus?
Maitsetu ja lõhnatu vesi on tõesti olnud pikalt väga suur privileeg, kuigi põhjavett Eestis kloreeritakse pigem vähe ja üldiselt ajutiselt probleemide esinemise korral. Paigaldame Unimäe veetöötlusjaama dubleeriva UV-seadme, mis võiks päästa meid pidevast kloreerimisest, kuid tundub, et ajutised kloreerimised saavad pigem tavapäraseks kui erandiks. Välistatud ei ole ka võimalus, et peame leidma sobiva viisi püsivaks kloreerimiseks, kui veehaare on probleemne ja UV-seadmed ei taga 100% kindlust. Klooriühendite lisamine on ainus järelmõjuga vee desinfitseerimine, mis aitab hoida veekvaliteeti ka veevõrgus. Planeerime veel sel aastal uurida võimalusi, et muudatused vee lõhnas ja maitses oleksid tarbijatele võimalikult vähe märgatavad.
