Vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamine

Uue kaevu rajamise etapid: 

1. Puurkaevu asukoha kooskõlastamise taotluse esitamine ja selle kooskõlastamine kohalikus omavalitsuses. 
2. Kaevu rajaja valimine. Siin ei saa lähtuda mitte ainult hinnapakkumisest, vaid arvestada ka kaevu rajamise tehnoloogiat. Sellest täpsemalt allpool. Kooskõlastatud asukoha taotluse alusel tellib kaevu rajaja puurkaevu projekti ja esitab ehitusloa taotluse. 
3. Ehitusloa alusel rajatakse puurkaev ja tehakse vajalikud mõõdistused ja veeanalüüsid. Puurija esitab andmed keskkonnaregistrisse. 
4. Kaevu teostusmõõdistuse tegemine ja kasutusteatise esitamine.  

Kuna kaevu rajamise protsess on keeruline, siis mõned tähelepanekud, mida kaevu rajamise juures arvestada ja ka kaevumeistri valiku juures tähele panna. 

Liiga paljud uute kaevude omanikud on kurtnud juba esimesel kasutusaastal, et vee kvaliteet on oluliselt halvenenud. Vesi on sogane, sisaldab saviosakesi, on rauarikas. Põhjused võivad olla nii looduslikud kui ka inimese enda tekitatud. Esimeste vastu ei saa, aga inimlikud eksimused on võimalik välistada. 

Kaevu rajamisel peab kaevu manteltoru ja puuraugu vahelise pilu kogu ulatuses täitma tsement- või savilahusega, et isoleerida pindmised veekihid kaevu toitvatest veekihtidest ja vältida manteltoru ja puuraugu vahelise pilu muutumist reostuskanaliks. Nõuetekohaseks tsementlahusega täitmiseks peab maapinda puuritud augu ja manteltoru vahel olema ümberringi 25 mm, seega maapinnas oleva augu läbimõõt peab olema vähemalt 50 mm suurem kui manteltoru läbimõõt. Normaalselt peaks tsementlahuse kogus olema umbes 13 liitrit manteltoru ühe meetri kohta. Kui seda on vähem, siis tõenäoliselt ei vasta isolatsioon nõuetele. Seda peaks uue kaevu saaja tähele panema. 

Kui veeprobleemid on lahendanud, ootab järge kanalisatsioonile lahenduste leidmine. 

Kanalisatsioonirajatiste ehitamist reguleerivad veeseadus, ehitusseadustik, reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskiri Saaremaa vallas. Ehitusseadustiku lisa 1 kohaselt on kinnistusisese vee- ja kanalisatsioonitorustiku rajamiseks (ka ümberehitamiseks) vaja esitada ehitusteatis koos ehitusprojektiga, välja arvatud juhul, kui need on lahendatud elamu või muu hoone ehitusprojektiga. Kogumismahuti paigaldamiseks on vajalik ainult ehitusteatis. 

Milline reoveekäitluse viis on lubatud, see sõltub mitmetest asjaoludest ja piirkondlikest iseärasustest.  

• Kinnistu suurus. Sageli on kinnistu suurus see, mis määrab reoveekäitluse tingimused. Põhiline lahendus puhastatud heitvee juhtimiseks loodusesse on imbsüsteemide rajamine. Imbsüsteemi ja kaevu (ka naabrite) vaheline kaugus peab olema vähemalt 60 meetrit, seda sõltumata reovee puhastamise viisist. Seega võib väikestel kinnistutel olla ainus reoveekäitluse lahendus kogumismahuti kasutamine. Paljudel juhtudel on reoveekäitluse võimalikud lahendused määratud kindlaks juba detailplaneeringutes. Kui osta elamukrunt sellesse piirkonda, siis peaks ka mängureeglitega eelnevalt tutvuma, tenniseväljakul jalgpalli ei mängita.  

• Põhjavee kaitstus määrab selle, millist reoveepuhastamise viisi on lubatud kasutada. Põhjavee kaitstus sõltub paekivil lasuva pinnakatte paksusest ja iseloomust. Üldinfot annab Saaremaa valla kodulehe kaardirakenduses olev veemajanduse kaart (www.saaremaavald.ee/kaardid). Täpsema hinnangu sellele annavad kinnistu enda või lähipiirkonna puurkaevude geoloogilised läbilõiked. Enamik Saaremaa põhjaveest on kas kaitsmata või nõrgalt kaitstud ja üldjuhul on vajalik siin tagada reovee bioloogiline puhastamine enne juhtimist imbsüsteemi. Kus põhjavesi juba paksema pinnakatte all ja vähemalt keskmiselt kaitstud, saab ka odavama mehaanilise puhastusega hakkama.  

• Reljeef ja pinnakatte iseloom, pindmiste veekihtide sügavus, paekivi sügavus  määravad ka selle, kas süsteemi saab rajada isevoolsena või kasutada survepumplat. Kaitsmata põhjaveega aladel, kus pinnakatte paksus on väiksem kui 2 meetrit, on oluline tagada, et imbsüsteemi immutustasapind oleks vähemalt 1,2 meetri kõrgusel paekivikihist. Mida sügavamal imbsüsteem asub, seda kehvem on ka pinnase vee vastuvõtuvõime ja imbsüsteem töötab kuni sissevoolutoru uputuseni. Edasi on takistatud ka hoonetest äravool.  

• Reoveetekke hooajalisus on üks probleem, mis on eriti oluline suvilate ja ajutiselt kasutatavate elamute reoveekäitlemise lahenduste leidmisel. Enamikul juhtudel on soov lahendada kõik bioloogilise reoveepuhasti ja imbsüsteemi baasil. Kui ei ole tegemist pikemate kui paarikuiste pausidega, on lisameetoditega võimalik tagada ka siin vajalik bioloogiline puhastus ja protsessi toimimine. 

Omapuhasti rajamise etapid: 

1. Konsulteerimine spetsialistidega ja võimaluste väljaselgitamine. 
2. Projekti koostamine ja ehitusteatise esitamine. 
3. Omapuhasti ehitamine. 
4. Geodeetilise teostusmõõdistuse tegemine. 
5. Kasutusteatise esitamine. Sisaldab teostusmõõdistust, kaetud tööde akti ja kasutusjuhendit. 

Mõnikord leiab projektidest ja reklaamidest väljendi hooldusvaba“. Seda päris tõena võtta ei saa. Kasutusjuhendi olemasolu on vajalik, et omanikul oleksid elementaarseks hoolduseks algmaterjalid olemas.