Üks lihtne viis sellesse panustada on olla seltsiline – inimene, kes võtab aega ja pakub teisele seltsi. Seltsiline ei ole sotsiaaltöötaja ega terapeut. Ta on tavaline inimene, kes tuleb külla, helistab, kuulab ja on olemas. Mõnikord piisabki ühest vestlusest või jalutuskäigust, et päev läheks paremaks.
„Seltsiline ei ole teenuseosutaja. Ta on tavaline inimene, kes pakub emotsionaalset tuge, öeldes: ma olen siin, räägime, ma kuulan,“ ütleb programmi eestvedaja Krista Pegolainen-Saar.
Sõprus, mis sünnib lihtsatest asjadest
Seltsiliste programm on Eestis toiminud juba mitu aastat. Seltsilisi on juba üle 200 ja nad tegutsevad erinevates paikades üle kogu maa. Kes külastab inimesi nende kodus, kes hooldekodus, kes helistab korra nädalas. Ühine on üks asi: soov olla olemas ja kuulata. „Kui mu seltsiline tuleb, siis räägime, naerame ja vahel teeme koos süüa. Pärast on tunne, et elu on jälle õige,“ räägib 78-aastane Kersti.
Kersti sõbraks on saanud Liina – noorem naine, kes töötab, kasvatab lapsi ja leiab samas aega vabatahtlikuks olemiseks. „Heategijad on tegelikult kõige suuremad egoistid,“ naerab Liina. „See, mida ma annan, ei ole pooltki sellest, mida ma ise vastu saan.“ Nende suhe ongi nagu sõprus – soe, aus ja täis nalja. Nad ei tee teineteise eest midagi ära, vaid teevad koos. Just selles ongi seltsilise töö võlu.
Kõik algab tahtest
Seltsiliseks saab hakata iga inimene, kes tunneb, et tahaks midagi head teha. Pole vaja eriharidust ega pikka kogemust –ainult tahet ja natuke aega. Seltsiline võib olla noor, kes otsib arusaama, mis eriala valida, või inimene, kelle lapsed on pesast välja lennanud ja kellel on nüüd rohkem aega.
Paljud vabatahtlikud ütlevad, et hakkasid seltsiliseks siis, kui tundsid, et tahavad ise rohkem suhtlust ja uusi tuttavaid. „Mul oli tunne, et eakad jäävad tihti tähelepanuta. Samal ajal sain aru, et minulgi oleks vaja rohkem päris vestlusi, mitte ainult tööjuttu,“ räägib Liina Lamson, kes aitas käivitada ka telefoniseltsitamise projekti Eesti ja Kanada vahel.
Seltsiliseks olemine pole ainult teiste aitamine. See on viis, kuidas enda ellu rõõmu ja tähendust tuua. Kui teisel inimesel on hea olla, tunned seda ka ise.
Üksildus – vaikus, mis hiilib ligi
Eestis tunneb end üksildasena ligi pool vanematest inimestest. See ei tähenda, et nad oleksid täiesti üksi – vahel võib end üksildasena tunda ka siis, kui inimesi on ümber palju. Kui lähedased on kaugel, tööelu läbi ja sõbrad kadunud, jääb järele liiga palju vaikust.
„Inimene on sotsiaalne olend. Kui suhted kaovad, kaob ka rõõm,“ ütleb Margus Klaar, teenusedisainer, kes on aidanud omavalitsustel programmi arengut kavandada. Üksildus võib muutuda harjumuseks, millele inimene isegi enam vastu ei hakka. Just seetõttu on seltsiliste töö nii oluline. Nad tulevad appi enne, kui tühjus liiga suureks kasvab.
Väikesed asjad, suur mõju
Seltsiline ei tee imesid. Ta teeb lihtsaid asju, mis toovad ellu soojust ja turvatunnet. Mõnikord piisab, kui keegi tuleb ja küsib: „Kuidas sul täna läheb?“
Seltsiliste tegevused on:
- hoida inimest liikumises – jalutada, käia poes, võtta päikest;
- tuua ellu tegevust – lugeda, käsitööd teha, vaadata koos filmi;
- anda julgust minna välja või suhelda;
- olla lihtsalt olemas, kui on raske.
„Kui käime koos jalutamas, on tunne kohe parem – nii tal kui ka mul,“ räägib üks vabatahtlik. Kõige tähtsam on järjepidevus. Kui inimene teab, et tema juurde tullakse ikka ja jälle, tekib usaldus. See ongi esimene samm sellest, et üksildus hakkab taanduma.
Sõprus ka telefoni teel
Mitte kõik seltsisuhted ei toimu näost näkku. Viimastel aastatel on hästi toiminud ka telefoniseltsitamine – viis, kuidas pakkuda tuge ja juttu ka siis, kui vahemaa on suur. Eestis said mõned seltsilised endale sõbrad lausa Kanadast, kus elavad eestlased, kes igatsevad oma juurte järele.
„Helistasime üle ookeani ja rääkisime elust, toidust, ilmast –kõigest,“ meenutab Liina. „Selgus, et hoolivus ei tunne ajavööndeid.“
Telefoniseltsitamine sobib eriti hästi neile, kes tahaks panustada, aga kellel on kiire töö ja pereelu. See võtab vähe aega, aga mõju on suur. Üks soe hääl võib muuta teise inimese päeva.
Kui „ei“ tähendab tegelikult „jah“
Tihti ei taha inimene alguses seltsilist. Ta ütleb, et saab ise hakkama või et ei taha tüli teha. „Üksildase öeldud „ei“ võib olla appikarje,“ ütleb Krista Pegolainen-Saar. See nõuab kannatust. Kui seltsiline tuleb teist korda, siis kolmandal korral võib uks juba avaneda. Sõprus kasvab aeglaselt, aga kui see tekib, on see päris.
„Kersti tunneb ka minu vastu huvi ja küsib alati, kuidas mul läheb,“ ütleb Liina. „Me naerame palju. See pole töö, see on rõõm.“
Miks on seltsilisi just nüüd vaja?
Eesti rahvas vananeb ja üksi elavaid inimesi tuleb juurde. Samal ajal on tööelu kiire ja pereelu tihe – kõigil on kogu aeg kiire. Just seetõttu on seltsilised tänapäeva maailmas väga vajalikud. Nad on need, kes ühendavad põlvkondi ja hoiavad inimlikkust.
Margus Klaar ütleb: „Kui kõigil on hea, ongi kõigil hea. Aga kui ainult mõnel on hea, on lõpuks kõigil halb.“
Kui iga omavalitsus toetab seltsiliste tegevust ja iga kogukond kasvatab oma hoolivust, on tulemus palju suurem kui ükski sotsiaalteenus. See on hoolivus, mis tuleb seestpoolt – inimestelt endilt.
Kuidas seltsiliseks saada?
Seltsiliseks hakata on lihtne. Mine lehele www.seltsilised.ee, täida ankeet ja sinuga võetakse peagi ühendust. Kõik uued vaba tahtlikud saavad koolituse ja juhendaja toe.
Sa võid otsustada ise, kui palju ja millal panustad – kord nädalas, kord kuus või ainult telefoni teel. Kõige tähtsam on, et oled siiras ja järjekindel.
Seltsiliseks olemine annab:
- uusi sõpru ja kogemusi;
- rõõmu ja tänutunnet;
- võimaluse tunda, et teed midagi päriselt olulist.
Kui töö lõpeb ja lapsed on kodust läinud, võib elu tühjaks jääda,“ ütleb Margus Klaar. „Aga kui saad kellelegi toeks olla, on sul jälle põhjus hommikul tõusta.“
Omavalitsus saab hoolivust kasvatada
Iga omavalitsus saab oma elanike elu paremaks teha, kui loob tingimused, et inimesed saaksid ise panustada. Seltsiliste liikumine on üks paremaid viise, kuidas seda teha – toetada inimesi, pakkuda ruume ja võimalusi ning aidata kaasa suhtlemisele.
Paljudes valdades on loodud vanemaealiste nõukogud, mis aitavad hoida silma peal üksilduse ja vaimse tervise teemadel. Nad korraldavad üritusi, kohtumisi ja koolitusi, et inimesed leiaksid üksteist üles. Kui omavalitsus märkab ja toetab, sünnib päriselt hooliv kogukond, kus iga inimene on väärtuslik ning oodatud.
Kõik algab ühest inimesest
Üks inimene ei muuda maailma, aga võib muuta kellegi maailma. Kui tunned, et tahad teha midagi head, alusta väikeselt. Helista eakale sugulasele või mine naabrile külla. Küsi lihtsalt: „Kuidas sul päriselt läheb?“
Need väikesed hetked loovad suuri muutusi. „Keegi pole surivoodil kahetsenud, et oleks võinud rohkem koosolekuid pidada,“ ütleb Margus Klaar. „Inimest teeb õnnelikuks sõprus ja koosolemine.“
Seltsiline annab edasi midagi, mida ei saa mõõta –soojust, tähelepanu ja inimlikkust. Ja seda on meil kõigil rohkem vaja.
Kui tunned, et sul on tahtmist ja natuke aega, siis tee samm ja liitu seltsilistega. Mine lehele www.seltsilised.ee ja anna endast märku. Sul ei ole vaja midagi suurt, ainult avatud südant ja valmisolekut oma aega teise inimese jaoks panustada.
Omavalitsus on tõesti oma inimeste nägu. Just sina võid olla see, kes toob sellele näole naeratuse.
Artikkel ilmus Maalehe erilehes „Meil on hea elada“ 13. novembril 2025.
