Siiani laekunud ettepanekutest puudutab oluline osa ranna ehituskeeluvööndi ulatuse teemat. Kuna segadust tundub olevat palju, tahan siinkohal täpsemalt lahti seletada ehituskeeluvööndi olemust ja kohaliku omavalitsuse rolli selles küsimuses.
Ehituskeeluvöönd (EKV) ja selle käsitlemise viis on kehtestatud looduskaitseseadusega (LKS). Ranna või kalda kaitse eesmärk on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine (LKS § 34). Samuti on see oluline vältimaks kliimamuutuste tagajärjel tugevneva rannikualade erosiooni poolt ohu tekitamist inimasustusele ning erosiooni piiramiseks loodusliku taimestiku säilitamise kaudu. Ehituskeeluvöönd ei tähenda, et see ala iseenesest on üleujutatav, vaid selle mõte on ranna kaitse eesmärkide täitmine.
Inimasustuse kaitsmine
Lisaks looduskaitseliste eesmärkide täitmisele on ehituskeeluvööndil oluline roll puhvertsoonina, mis võimaldab kaitsta inimasustust ja ehitisi mere lokaalsete mõjude eest. Globaalse meretaseme tõusust tulenevalt prognoositakse sel sajandil mereveetaseme tõusu ka Saaremaa valla territooriumil. Rannikumere üleujutusi käsitletakse kõige olulisema negatiivse mõjuga kliimariskina Eesti aladel. Nagu teada, on Eestis maapind alates jääaja lõpust tõusnud. Praeguseks on aga maailmamere taseme tõusu kiirus jõudnud järele Eesti maismaa tõusu kiirusele. Sajandi lõpuks on kliimaministeeriumi andmetel Eestis oodata 40–60 cm meretaseme tõusu. Praegu ehitatavad hooned ja rajatised jäävad suures osas kasutusse ka selle sajandi teises pooles. See muudab veelgi olulisemaks puhvertsooni olemasolu praeguse korduva üleujutusega ala piiri ja uute hoonete vahel.
Ehituskeeluvööndi laiuse määrab samuti looduskaitseseadus. Praegu kehtiva seaduse kohaselt on see Eesti meresaartel 200 m (LKS § 38). Korduva üleujutusega randadel koosneb ehituskeeluvöönd (ning samuti ranna piiranguvöönd ja veekaitsevöönd) üleujutatavast alast ja sellele lisanduvast looduskaitseseaduses sätestatud vastava vööndi laiusest (LKS § 35). Kohalik omavalitsus ja selle poolt koostatav üldplaneering ehituskeeluvööndi määramise viisi ega laiuse üle seega otsustada ei saa, küll aga on planeerimisseaduse (PlanS § 75) kohaselt üldplaneeringu üks ülesannetest korduva üleujutusala piiri määramine.
Korduva üleujutusega alad
Korduva üleujutusega alaks ei arvata kõiki alasid mererannal, vaid neid, kus maapinna kõrgusest, mullastikust (ranniku sooldunud mullad), taimestikust (nt roostikud, madalamad rannaniidud) ja olemasoleva asustuse puudumisest lähtuvalt on võimalik järeldada, et tegemist on perioodiliselt üleujutatava alaga.
Koostamisel oleva üldplaneeringu poolt määratav korduva üleujutusega ala piir põhineb 2021. aasta OÜ Lainemudel poolt koostatud alusuuringul „Saaremaa valla üleujutusalade uuring“. Arvesse on võetud Saaremaa kõrgusmudelit ja veetasemete ruumilise jaotuse numbrilist mudelit Saaremaa rannikul. Lõplikul korduva üleujutusega alade määramisel kontrolliti lisaks, kas mullastik, taimestik ja asustus osundavad üleujutustele ning arvestati ka varem kehtestatud planeeringutes määratud üleujutusalade piiridega.
Eelkirjeldatud korduva üleujutusega ala piiri võite näha Saaremaa valla üldplaneeringu eskiislahenduse avalikustamise veebilehelt (uldplaneering.saaremaavald.ee) kaardirakenduse kihil “Veekogu, rand ja kallas” – “Üleujutusala piir”. Looduskaitseseaduse kohast ehituskeeluvööndit saab aga näha kihil “Veekogu, rand ja kallas” – “Ehituskeeluvöönd” alakihil “Ehituskeeluvöönd (hetkel kehtiv LKS)”.
LKS § 35 sätestab järgmist: korduva üleujutusega ala piir mererannal määratakse üldplaneeringuga. Kui seda ei ole üldplaneeringus määratud, loetakse korduvalt üleujutatud ala piiriks üks meeter kaldajoone kõrgusväärtusest. Seega, kui me näiteks hüpoteetiliselt üldplaneeringuga korduva üleujutusala piiri ei määraks, siis 200 m laiune ehituskeeluvöönd lisanduks maa-ameti geoportaali kitsenduste kaardirakenduses toodud korduva üleujutusala piirile. Seda võite soovi korral vastavast kaardirakendusest hõlpsalt järele vaadata ja üldplaneeringuga määratava korduva üleujutusala piiriga võrrelda.
Seega lootust, et ehituskeeluvööndit võiks arvestada igalt poolt otse rannajoonest, ilma sinna üleujutatava ala laiust lisamata, hetkel kehtiva LKS-i põhjal ei ole.
Küll on aga lootust, et hetkel menetluses olev LKS-i muudatus toob natuke leevendust korduva üleujutusega ala piirile liidetavale EKV ulatusele juhul, kui see asub rohkem kui 200 m kaugusel rannajoonest. See aga selgub kindlusega alles seaduse muudatuse vastuvõtmisel.
Ehituskeeluvööndi vähendamine
LKS § 40 alusel ei oma KOV õigust vähendada omavoliliselt EKV ulatust. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks on vajalik nõusolek keskkonnaametilt, kes hindab selle vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile, lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Üldplaneeringu poolt ette pandavate ehituskeeluvööndi vähendamiste võimalikkuse üle on seega otsustajaks keskkonnaamet.
Menetluses olevas üldplaneeringus on ehituskeeluvööndi vähendamise ettepanekute alus järgnevalt välja toodud põhimõtted, mille kohta võite täpsemalt lugeda eskiislahenduse seletuskirja peatükist 9 „Veekogu, rand ja kallas“ (leitav veebilehel uldplaneering.saaremaavald.ee).
- Ehituskeeluvööndit on vähendatud varem kehtestatud üldplaneeringutes.
- Ehituskeeluvööndit on vähendatud kehtivates ja menetluses olevates detailplaneeringutes.
- Piirkonnas on olemasolev ja/või ajalooline hoonestus või selle laiendus.
- Olemasolevad ja üldplaneeringuga kavandatavad sadamad.
- Puhkealad ja -kohad puhkealade teenindamiseks vajalike ehitiste rajamiseks.
Peale avalikku väljapanekut üldplaneeringu lõplikku planeeringulahendust koostades vaatame kriitilise pilguga üle kõik eskiislahendusesse kantud EKV vähendamise ettepanekud, juhindudes keskkonnaametilt saadud suunistest jätta planeeringusse ainult asjakohased ja hästi põhjendatud EKV vähendamise juhud. Kõik üldplaneeringus tehtavad ettepanekud kaalub keskkonnaamet hilisemates planeeringu menetlusetappides üle, lähtudes LKS-is sätestatust, otsustamaks, millistel juhtudel on nõusoleku andmine võimalik.
Keskkonnaamet on toonitanud, et ehituskeeluvööndi vähendamine on erandi tegemine, mis peab olema väga hästi põhjendatud ja EKV vähendamise ettepanekud peavad lisaks ranna kaitse eesmärkide täitmise võimaldamisele olema vajaduspõhised. See tähendab eelkõige, et on olemas konkreetne vajadus, mille tõttu, pidades silmas antud asukohta ja antud ehitist, saabki seda ehitada ainult ehituskeeluvööndisse, EKV-st väljapoole aga mitte. Näitena võiks tuua sadamakohtadega funktsionaalselt seotud ehitised, mille ehitamine sisemaale ei täidaks nende eesmärki.
Detailplaneeringutega tehtud EKV vähendamise ettepanekute puhul on keskkonnaameti praktika olnud viimasel ajal nõusoleku andmisest keeldumine, kuna leitakse, et EKV vähendamisel ei ole tagatud ranna või kalda kaitse eesmärgid. Seega ei saa eeldada, et üldplaneeringu puhul keskkonnaamet EKV vähendamise ettepanekutega kergekäelisemalt nõustuks. LKS-is määratud ranna või kalda kaitse eesmärgid ja nendest tulenevad kriteeriumid EKV vähendamise võimalikkuse hindamiseks on samad nii detailplaneeringute kui ka üldplaneeringu puhul. Seetõttu tugevalt põhjendamata ettepanekud vaid pikendaks üldplaneeringu menetlusaega keskkonnaametis ja tulemus oleks ikkagi nõusoleku andmisest keeldumine.
